Miks on nii, et kui on kiire, siis on ikka tohutult kiire? Ja kui mul on nüüd ca 12 näruseks tunniks ratastel/õhus vaja kaasa varuda mingit kergekaalulist tegevust, ei ole nagu midagi teha?! Miku kamps on liiga suur, üks raamat, mis oleks hea lugeda, on ka liiga suur. Tillukeste helmestega ei taha jändama ka hakata. Üks töömahukas asi, mis sisustas minu õhtuid viimaste nädalate jooksul, sai ka just hiljaaegu valmis. Seal oli üks tehnika, mida olen elu jooksul vaid kahel korral viljelenud, kuid nüüd sain sellest vist hamba verele (aga see on saladus, tšš!). Võiks vist isegi heegeldada, aga pole hetkel mingeid erilisi ideid tekkinud...
Pärast pikka plaanimist otsustasin Raudse Loogika 4. numbri kasuks. Seal on veel mõned "hiina müürid" ja "enigmad", millele seni hammas pole üldse peale hakanud. MP3 mängija patareid on ka korralikult ära laaditud, nüüd tuleb sinna veel vaid muusikat panna.
Vähemalt on M&Mi tervis võtnud viimasel ajal parema pöörde, nii et nad ei vaja emalikku kullipilku, mis iga järjekordse sümptoomi peale välja kalkuleerib, et mida nüüd siis jälle ette võtta. Sain täna õhtul isegi natukeseks Mikuga raekoja platsile jalutama minna! Kuigi tänane mänguasjamuuseumi päkapikkude toimetuste külastamine ning esmaspäevane muumide etendus jäävad tema jaoks ära, on neljapäevase jõulupeoni veel omajagu aega. Et kosuda ja üleüldse...
Kui tagasi jõuan, hakkan korralikuks ja teen mingeid jõuluküpsiseid. Lisaks piparkookidele. Ja aja tahaks korraks maha võtta. Mm.. ja ehk on järgmisel nädalal ka lootust Kullakeste Jõulupakk 2009 kätte saada;)
Tegelikult sai kõik alguse siis, kui Miku oli veel terve. Otsustasime ennast ületada ja tänavu piparkoogitaigna võimalikult vara kokku segada. Onutütar oli kenasti abiks ning tema sai endalegi taignapätsi kaasa.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, on käsil pruuni siirupi valmistamine. Iseenesest väga põnev, aga samas ka potentsiaalselt kõige ohtlikum osa piparkoogitaigna tegemisest. Retsepti, mille sain healt kolleegilt 2003. aastal, kohaselt tuleb just nimelt siirup ise suhkrust kokku keeta:) Lähipäevil tuleb koogitegu ka mingil määral käsile võtta, sest Kullakeste jõulupaki tähtaeg läheneb... Oi-oi, juba kolme päeva pärast.
Neil tunniäbarikel, mil olen poistest JA arvutist eemal olnud, õnnestus Sigudik valmis kududa. Sigudik läheb lasteaias Mihkli jõulupakki. Ja see pole minu süü, et põrssa kudumine (ehk "seanaha vedamine") ei näe välja nii akadeemiline kui näiteks haapsalu salli kudumine. Tol viimasel põhjusel sai doktoriseminaris vardad viisakalt kõrvale jäetud;) Ehkki ma oleks võinud seal vabalt ripsi kududa ja kaasa mõelda.
Need romantilised pakikesed lähevad päkapikususside sisse.
Esiteks selgus, et nukukestel lasteaias puudub voodipesu. Otsustasin pisut vanamoelise ja romantilise valge+pits kombinatsiooni kasuks. Ainus koht, millega rahule ei jäänud, oli padjapüüri pitsi ja tagasipööratava serva lahendus. Need oleks pidanud käima vastupidi, aga nüüd siis edaspidi olen targem. Nukku see apsakas loodetavasti ei häiri.
Ja teiseks ei ole ka Mihkli nukuperekonna täiskasvanud liikmetel (mille pisut üle 10-cm pikkuse ema panin pildile võrdlusmomendi tarbeks kõrvale) voodiriideid. Tema komplekt tuli vastavalt nukuperekonna mõõtudele väiksem, sinna õmblesin pisut ebatraditsionaalse pikkusega padja ja pitsi põimisin läbi helesinise paelaga. Noh, et oleks natukene siiski mehelikum* või nii...
*M&Mil on autosid kõrimulguni. Legosid piisavalt. Muid ehitusklotse ka. Pole ka seadust, mis keelaks poiste mänguasjadel pisikese pitsi. Pealegi, kui majas on mõnigi pupe, siis olgu ta pealegi nagu pupe. Kohe südamest. Kelle riietele ma muidu selle pitsi külge õmmelda saaks, ah?:)
Kui need komplektid olin poiste lõunaune aegu valmis saanud, tekkis selline ulakas mõte, et võiks endale suisa analoogse päris-komplekti õmmelda;) Ristpistes initsiaalidega ja puha:) See võiks juhtuda... ee.. umbes siis, kui järgmine nädal lõpupoole hakkab lähenema ja eriti kiire periood selja taga.
Mihkel teatab, et tema ja Matu on lõvikutsikad. Ja mina olen muidugi lõviema ja Reimo on lõvi-isa. Möirgavad koos Madisega elutoas ja müttavad nagu lõvid ikka. Siis läheb vist mängult kõht tühjaks, sest Lõvi-Mihkel asub saagijahile.
"Sööme nüüd ühe gepardi ära!"
Peagi pageb meie vaene "gepard" nagu valge jutt, saba sirge, kahe lõvikutsika eest teise tuppa. Naaseb ja poeb peitu. Talle on kaugete sugulaste meenutamine vist liiast.
Vahepeal tuleb "lõvikutsikatel" pika ilu peale pill. Virisevad natuke, siis müttavad edasi. Igav ei hakka meil kohe kindlasti;)
Kui "iga gripijuhtu ei pea uue gripi suhtes kontrollima", siis kuidas on võimalik analüüsideta tõsikindlalt meedias pasundada, et ööl vastu esmaspäeva surnud "esimene uue gripi ohver Eestis" oli just selle "uue gripi" ohver? Kas võib öelda, et lähemate nädalate jooksul saab lehest lugeda veel kümnetest taolistest juhtumitest, sest diagnoos ja halvemal juhul surmapõhjus määrataksegi välisel vaatlusel?
Väidetavalt oli toda poissi mõni päev varem vaktsineeritud - sealhulgas organismi teadlikult nõrgestatud selleks, et ta põeks tulevikus (mis on tema jaoks juba läbi!) kergemalt b-hepatiiti. Imelik. Kuigi ma ei ole med-haridusega, tundub immuunsüsteemi nõrgestamine haiguste hooajal mõnevõrra vastuoluline. Eriti kui ametlikult kulutatakse gripihooaja algust ja tekitatakse muidu paanikat. Haigused, mille vastu vaktsineeritakse või mis levivad, on erinevad, aga immuunsüsteem on ju üks (süsteem). Ehk: kui mingi plaanitäitjast kooli med-õde lükkab lapsele (vanemate loata või loaga, enam polegi vahet) nõela kätte, võiks ta end ilmaelu ja -oluga väheke rohkem kurssi viia?
Kas saabki siis rääkida "uue gripi ohvritest"? Äkki on nad hoopis pimeda usu ja plaanitäitmise ohvrid?
P.S Ei tahaks seda uue gripi teemat rohkem eriti puudutada (lihtsalt sööme küüslauku ühel ja teisel kujul).
Testi tulemus: selle asemel, et tarbida kuni 2 "alkoholiühikut" päevas ja pidada vähemalt kolm alkoholivaba päeva nädalas, tarbin keskmiselt 0,6-1,2 "alkoholiühikut" kuu jooksul.
Ehk: ma ei usu TAId jätkuvalt;)
Kindlasti on kusagil keegi, kes joob kogu minu pere viinavaru: ehk siis 8 piimapaki jagu viina kuu aja jooksul. Ta peab olema piisavalt jõukas, et selle kraami peale raha raisata. Ta peab olema väga rikas ka aja poolest, et oma lühikese maise eksistentsi jooksul viibida paraja ajast alkouimas ning paraja aja kogu seda peatäit välja magada. Ja vahepealt tööd teha või muude rõõmude ja muredega tegeleda.
Kas sellel "keegi"l, kes joob minu pere 8 piimapakitäit viina kuu aja jooksul on aga aega kiigata Postimehe lehel ilmuvaid sotsiaalreklaame ning teha seda testi?
Vaevalt.
Nii et - nokk kinni ja saba lahti, kas pole? Ennetus- ja teavitustöö iseenesest on muidugi tänuväärsed, kuid paraku väga tänamatud ülesanded.
Vähemalt mitte nendel 5-aastastel, kes on õhtuks pikast ja põnevast päevast niigi ülierutatud ning -väsinud ja ei oska oma ülekeevate tunnetega lõpuks midagi peale hakata. Pärast päeva lasteaias on veel külalisi justnagu liiast. Vähemalt temavanusele.
Igatahes on mõnus suhelda vahel ka inimestega, kes aitavad selliseid asju paremini tähele panna ja antud situatsiooni jõudnud last aidata.
Muidu hakka veel mõtlemagi, et "oleks tulnud õigel ajal temast jonn välja peksta".
Aga pisarakook oli hea - nüüd on see minu jaoks Looga Kook ning erinevalt esialgsest soovist ka väikese poisi pisaratega seotud. Iseenesest ka ju hea kogemus edaspidiseks.
Esimene uudis pajatab arktiliste loomade mõningasest kurvameelsusest pärast kiiret lume sulamist ja muudest toimetustest loomaaias.
Teine uudis, visuaalselt samas tulbas ja rubriigis pajatab poliitikute nägelustest kohalikus (Tallinna) volikogus.
Vana ütelus: "seakari, aga mitte Tallinna raad" on end nüüd siis sedapidi tõestanud;)
©2009 v2ikekassi sekeldused | by TNB
