v2ikekassi sekeldused

Üks mõnus saksa magustoit (järele proovitud restoranis Entri Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevade raames), mida võiks teinekord koduski proovida teha.

Kartuli-pirni röst üleküpsetatud sinihallitusjuustuga oli noh.. iseenesest maitsev, aga keskpärane. Võib-olla mingi liha või kala nüke oli see, millest puudust tundsin... Sinihallitusjuust aitas tegelikult päris palju kaasa kartuli mittemidagiütleva maitse tasakaalustamisele. Ja kui need kolm (kartul-pirn-hallitusjuust) üheks suutäieks liita, siis oli ka väga huvitav kombinatsioon. Kui mainisin Reimole, et sinihallitusjuust piparkoogiga (Oravakese soovitus) on samasugune huvitav kombinatsioon, teatas mees, et ma olen üks toiduketser;) Mida iganes ta selle all ka ei mõtle - aga teinekord võivad ebaharilikult kokkusobitatud maitsed olla väga head. Lüneburgi suppi (ehk Lüneburger Hochzeitssuppe, mida oleksin tõlkinud pigem Lüneburgi pulmasupiks) ma proovida ei saanud, kuid Reimo väitel oli see "täitsa hea".

Jätkuvalt kiidan kõigile hernepüreesuppi põhjapõdratartar'iga (Big Ben, soome rahvusköök), mida saab kahjuks ainult 30. novembrini seal süüa (ehkki nad võiks selle päriseks menüüsse võtta). Ja seniproovituist konkureerib hernesupiga (kesse vihkas noorpõlves herneid?!) kõrvuti minu nende päevade lemmiktoidu kohale Volga (vene rahvusköök) flambeeritud värske tursamaks röstsaia, marineeritud tippsibulate, tomati tar tar'i ja kurgi-tšilli salatiga. Ehk, viimases said kokku kasulik ja maitsev. Eks omamoodi elevust tekitas ka tavapärasest erinev keskkond, sest külastasin Volgat elus esimest ja praegust "tähtede seisu arvestades" tõenäoliselt (aga siiski loodetavasti mitte) viimast korda.

Oleks ebaõiglane jätta siit postitusest välja valge šokolaadi parfee hollandi speculaas'ga (ehk siis hollandi rahvusköök Atlantises). Kõigest umbes muffinisuurusest magustoidust pole vaja lasta end heidutada, sest selle jõuluootuslik maitse (mingite piparkoogivürtsikestega?) ja ramm olid igati positiivne üllatus.

Dorpat (norra), Suudlevad Tudengid või Sõprade juures (läti) ja Ülikooli Kohvik või Püssirohukelder (vastavalt kas uuem või keskaegne rootsi köök) ootavad veel oma järge. Mul ei vea loosimistel mitte kunagi, aga võib ju loota, et lõppkokkuvõttes potsatab üks 1000-kroonine kinkekaardike mõnelt mainitud restodest meie perele;) Ja kui ei potsata, siis lõunatamine või õhtustamine nende toredate inimestega, kellega olen mainitud kohtadesse jõudnud, on ka olnud väga lahe ja vaheldusrikas elamus. Ning väidetav müüt, et Tartu kalliduselt teine toidukoht on Atlantis, on vähemalt mõne inimese jaoks ka end nüüd kummutanud, sest esiteks ei pea nui neljaks valima ju kõige kallimat põhirooga ja teiseks on seal ka tavamenüüs täitsa keskpärase kohvikuhinnaga häid roogi. Nii et veel üks kandidaat, kui otsida "padjaklubile" kokkusaamise kohta. Kui Tartu särab taas jõulutuledes, on sealne vaade ka kindlasti väga kena.

Peaasi, et ei lase niinimetatud masul endale hinge pugeda.

Ahjaa.. detsembris saab tutvuda ka inglise rahvusköögiga (mis pole küll minu esimene lähetuse eesmärk, aga inimene peab ju sööma ka).

There are Tartu Twin Towns' National Cuisine Days in Tartu. A short glance at the meals I've tryed so far was presented in this post. The main point is still not to let the economic turndown to creep into your soul.

Loodetavasti te ei pane pahaks tänast värskenduskuuri. Muudetud sai pisut värvikoodi, seejärel kodustatud mõned kalad ning kaasajastatud sildipilve disaini. Kusjuures, mõte muutusteks tekkiski tolle sildipilve nägemisest;)

I hope you don't mind the updates I've made today. The color scheme is changed a bit, then I domesticated some fishes and modernized the design of tag clouds. In fact, the idea of making updates emerged when I noticed that latter option;)

Panen kerge ohkega mõne raamatu müüki (sest riiul on punnis täis):

1. Lonely Planet - China (2005. a., 9. trükk). Paperback. 100 raha. Tartu piires kohaletoomisega 130 raha.

2. The Hobbit - ingliskeelne väljaanne 1999. aastast, paberback.

3. The Lord of the Rings - ingliskeelne väljaanne 2001. aastast, sisaldab kõiki nn triloogia osi, paperback.

4. Kääbik - eestikeelne väljaanne, kõvakaaneline. Aastat ei leidnud, aga peaks olema kusagil 2000ndatel ilmunud.

5. Sõrmuse vennaskond - eestikeelne väljaanne, kõvakaaneline. Vist 1996 ilmunud.

6. Draakonisündikaadid / Martin Booth - eesti keeles, kõvakaaneline, ilmus 2001. aastal.

Sain oma "loomulikule" kaalutõusule vist piiri pandud või vähemasti sellega algust tehtud:) Probleem ju selles, et ainevahetus pole enam see. Ja isegi kui tegin trenni paar korda nädalas ja sõin omast arust tervislikke toite, toimus kaalus muutus. Väga väike, kui nii võtta - keskmiselt kiloke aastas. Aga kui nüüd arvestada, et mul on "keskmiselt" elada jäänud veel üle neljakümne aasta, siis peaksin "keskmiselt" elu lõpus kaaluma umbes 100 kilo, mis oleks paras väljakutse. Eriti, kui mu põlveliigesed annavad häirekella juba võrdlemisi väikese kaalukasvu juures. Ja kui tolleks kaugeks tulevikuks on pensioniiga tõstetud nagunii 80. eluaasta kanti:p, siis tahaks ju sinnamaale ka kuidagi vastu pidada.

Küsisin niisiis kõigepealt TÜ akadeemilisest spordiklubist nõu. Üks asi oli alguses muidugi arusaajalt noogutada. Jah, ma saan ju mõistusega aru, et tuleb vett juua ja rohkem juurvilju süüa. Aga kui ma olen oi-kui-harjunud kartuli-, pasta- ja riisiroogadega - s.t nendest toitudes on kartul, pasta ja riis kõige tähtsamad komponendid - siis jube raske on sellest harjumusest vabaneda. Mis siis, et tean, et valdav enamus nendest on süsivesikud, mille lagundamisel tekkinud polüsahhariididest saadud energia ärakulutamiseks peaksin tegema mõnevõrra;) raskemat füüsilist tööd kui praegu kontorirotina.

Ühesõnaga, kehale selle selgeks tegemiseks kulus (vaatan kalendrist) umbes kuus nädalat. Kusjuures kartul, pasta ja riis on jätkuvalt menüüs, aga nüüd on seal ka rohkekm muid aedvilju. M&M on muide kutid, kes soovivad pajaroa (keedetud kaalikast, porgandist, hernestest, läätsedest ja lihast) lisaportsu. Mihklil oli mõni aeg tagasi mingi "periood", mil ta aedvilju eriti ei tahtnud, aga nüüd sööb jälle:) Peaasi, et brokkolit ei antaks;)

Teine asi, mis vajas kõvasti väljaharjutamist, oli muidugi valgest (rafineeritud) jahust ning valgest suhkrust pagari- ja kondiitritooted. Probleem sama - mõistus ütleb üht, keha nõuab midagi muud. Ja ega poeletid või söögikohad selle probleemi lahendamist lihtsusta. Ok, poest on isegi võimalik leida juuretisega kergitatud leiba, mis on tehtud ainult rukkijahust & veest, kuid vahepeal vältisin leiva söömist päris mitu head aastat nagu tuld. Nüüd siis olen leidnud leivasordid (algul ettevaatlikult katsetades), mis kõhus ei karju. Tänaseks olen suutnud 6 nädala jooksul täielikult vältida valget saia ja sepikuid (mille toon on paraku petlik, sest valge jahu on seal sees peamine) ning saanud seetõttu süüa häid koogikesi just parasjagu:) Näiteks kokkusaamistel, kus koogikesed on heas mõttes kohustuslikud:)

Kolmas asi, mis vajas harjutamist, oli veejoomine - nii paljukest, kui olen üht või teist õpetust, "õpetust", eksperti või "eksperti" uurinud, on jutt vee kohta igal pool sama (nt Blossfeldt, kellele viitan täna allpool). Lihtsalt puhas vesi, mitte supp, piim, keefir (mis on pigem "toidulaadsed"), mahl, nektar, "jook" (lihtsalt magusad) või tee (mis aitab vett kehast välja viia). Nu ma ei viitsi kogu aeg veepudelit kaasas tassida. Ja pudelivesi on kallis. Ja kui kraanist korduvalt pudelit täita, tekib sinna "oma elu". Ja tööl on kraanivesi pigem kätepesuks kõlbulik. Jne. Nii lihtsalt tekib mitu head põhjust, miks vett mitte tarbida. Kusjuures ma mõtlen siiani, kuidas seda mõistlikult teha. Peaks vist näiteks endale tööle filterkannu ostma (sest saku läte on alatasa tühi).

Neljas asi, mis vajas harjutamist, oli näksimine toidukordade vahepeal. See on vana ja pähekulunud jutt, et toidukordade vahele ei tohi näksida. Ning järgisin seda põhimõtet väikeste eranditega küpsiste või šokolaadi näol. Mida aga nüüd püüdsin teha, oli just nimelt näksida. Aga mitte noid maiuseid, vaid paar-kolm tükki kuivatatud (ekstra suhkrustamata!) puuvilju. Näiteks aprikoose. Et koos vee rüüpamisega peletada kahe söögikorra vahel tekkivat näljatunnet, mis mõjub teadagi kuidas.

Täna hommikul olin igatahes täitsa rõõmus, sest 6 nädalaga kadus ära peaaegu 1,5 kilokest. Kusjuures mingi muutus välimuses toimus juba varemgi. Kaalujälgijate või figuurisõprade mõistes on seda tõenäoliselt vähe, aga ma olen oma "saagiga" igati rahul. 4 kilo on veel jäänud. Ei kujuta hästi ette, kui kaua aega sellele kuluda võiks, sest tundub, et kõige parem on mitte kiirustada. Need "uued" harjumused tahavad natuke veel aega juurde saada - et muutused ei tuleks vägisi, vaid enam-vähem iseenesest ja loomulikult. Siis on ehk lootustki, et muutused muutuvad tasapisi harjumusteks.

P.S. Leidsin Marika Blossfeldti raamatu "Looduslik toit. Täisväärtuslik elu". Seal on kaks tõsiselt head mõtet: raamat ise on ühe kommenteerija, Peeter Jalaga sõnutsi "loots, mis varustab algaja laevniku ohtlike karide vahelt läbijalutamisel leebe, kuid uudishimu tekitamiseks küllaldase informatsiooniga". Teine hea mõte tuleb Blossfeldtilt: "püüdke mitte muutuda toidupolitseiks või tervisliku eluviisi fanaatikuks. Kui elu on huvitav ja tasakaalus, on söömine teisejärguline". Ehk: siingi blogis saavad jätkuvalt olema ülekaalus teemad, mis pole söömisega eriti seotud;)

P.P.S Nagu tellitud, samas teemas üks "uudis" järjekordse reality-show kohta:( Paraku lubatakse juba esimesel nädalal "valu, nälga ja pisaraid". Kas nad endale kasu asemel mitte kahju ei tee? Sest "paha-paha" rasvkude ei pruugi teatud kaalulanguse puhul kaduda mitte "strateegilistest kohtadest", vaid hoopis sealt, kus seda hädasti vaja on. Tsai & Wadden (2005) näiteks leidsid, et dieetidega, millega kaotatakse 1,4 või enam kilo nädalas, suurenevad sapikivide, külmatalumatuse, karvade (ehk sh juuste) väljalangemise ja kõhukinnisuse tekkimise riskid. Nende väitel ei teki siiski suuremaid muresid kui kaalujälgimisel hoiab silma peal arst, kes probleemidega ka kohe tegeleb. Antud juhul ei jäänud mulle küll silma, et saatega oleks seotud mõni meditsiiniharidusega inimene:S Ok, kommertskanalitel müüvad seks ja vägivald ja dramaatika, kuid kas on mõtet riskeerida 15 minuti kuulsuse ja võimaliku näruse 50'000 krooni nimel oma üliisikliku tervisega? Mida see võistlusmoment neile annab? Mul on üldiselt kahju nendest lollikestest, kes taolistesse show'desse ronivad, aga antud juhul lisandub sellele ka hirm. Ja mul pole taaskord plaanis uut show'd vaadata - viimatisest Kanal2 vaatamisest peaks olema möödunud vist aasta.. või paar.. või kes seda enam ikka mäletab.. Jäägugi siis nii.

Tegelikult üritasime eile veel üht filmi, "2012" vaadata. Aga sattusime hoopis "2012: Supernova" otsa ja neid "2012"sid on tegelikult veel mitu filmi vändatud. Juba www-s "2012"-t otsides sattusime kommentaaride "cheesy script", "don't waste your time with it" otsa, aga vaatasime huvi pärast siiski. Õige natuke. Siis selgus, et dialoogid olid tõesti imalad nagu mingis eriti odavas ja uimases romantilises komöödias (enamuse ajast jõllitasid peategelased rääkimise asemel üksteist nagu õhkuahmivad kalad ja mökitasid "just.. just.."), eriefektid ei olnud midagi ennekuulmatut ja sisu ei arenenud ega arenenud. Nii et, kullakesed, pole mõtet selle saasta peale oma kalleid minuteid kulutada. Seda "õiget" "2012"t tuleb vist veel pisut oodata.

My short opinion on "2012: Supernova" I mistakely tryed to watch (not "2012"): it is crap, don't waste your time with it.

"Mary ja Max" on tragikoomiline savinukufilm - pealtnäha süngetes toonides, pajatamas suurest soojast sõprusest. Kui väliselt võib tekkida mingi analoogia Wallace'i ja Gromiti lugudega, siis sisulises mõttes erinevad need nukufilmid nagu öö ja päev. Mary on 8-aastane tirts (kes filmi lõpuks on jõudnud 20ndate keskpaika) kusagilt linnakesest Austraalias ja Max 44-aastane härra New Yorgist. Nende kirjasõprus, taunitud Mary alailma-tipsis ema poolt, saab alguse võrdlemisi juhuslikult ja kulgeb läbi kogu filmi üle kivide ja kändude. Kirjasõpru ühendab pidev kiusamine noorpõlves ning kirg šokolaadi vastu. Koos otsitakse vastust eksistentsialistlikule küsimusele: kust tulevad titad. Max on toitude leiutaja (nt šokolaadi-hot-dog), aspie ja oma eluga enam-vähem rahul - kõik peab olema tema jaoks tasakaalus. Mary, püüdes teda mõista, kirjutab ülikooliaastatel traktaadi vaimsetest probleemidest, et Maxi aidata, kuid vihastab viimase põhjalikult välja. Hiljem, püüdes oma ainsa sõbraga lepitust leida, saadab ta oma "feimi ja sulli" kogunud menuki kõik eksemplarid paberihunti. Kuid Maxi vaikimine kestab. Mary üritab endalt validooli ja lõngajupiga elu võtta, oodates juba last oma kreeka mehelt (kes Mary maha jättis), kuid siis jõuab temani Maxi terviklik kogu nende lemmik-lastesaate kujukestest. See Maxi poolt suur samm (sama suur, kui ta üritab õppida teiste inimeste tundeid mõista). Nende ainus kohtumine leiab aset umbes aasta pärast - ühe kauni päeva pärastlõunal. Ainsa tõrvatilgana meepotis segab kohtumist asjaolu, et Max oli tolle päevakese hommikul õndsas rahus teispoolsusesse rännanud - pärast Marylt saadud viimase kondentspiimapurgi tühjendamist. Lõpp oligi väikest viisi "pisara rebimise" koht. Nautigem.

P.S. Panin allapoole ka filmi ametliku kodulehekülje. Ja hoian pöialt, et seesinane linateos PÖFFile jõuaks:)

I wrote here a small introduction of "Mary & Max" in Estonian. I don't know when it will be in cinemas of Estonia or whether it will be shown here officially at all. I keep my fingers crossed for it would be showed during PÖFF - Film Festival of Dark Nights as it has been an award-winner on different festivals. The official web page for "Mary and Max" is here.

Mulle tänane ilm meeldib:) Muudkui ajab lund.. kuuse alla hange. Ja auto peale. Hommikul pidin vist elus esimest korda auto pealt lund pühkima. No ikka päris kapitaalselt, nagu see päriselt käib (ja meenutasin toda naljalugu tibinast, kes niiväga lund armastas ja Kanadasse kolis:D). Ning üle 12 aasta sain talvistes oludes sõita. Mis polnudki midagi erilist, kui asja rahulikult võtta. Kutid olid muidugi öise "üllatusega" väga rahul. Ja nohu hakkab ka järele andma (seekord oli hästi leebe nohu), nii et jõudsin taas tööle ja ei teagi, mida kass lumesajust arvas.

Kas teie teadsite, et titemähkmeid püüakse 9%se käibemaksuga? Ma arvasin kogu aeg, et need on olnud 18% ja nüüd 20% nagu kõik muu. Nii et aprillikuine käibemaksutõus nagu.. ei üllata eriti. Eriti, kui Madis jätab loodetavasti ka lähiajal mähkmetega jumalaga. Kusjuures, kui ostsin Abakhanist mähkmeriide tükke või Kreenholmist flanellis või villavahetuspunktist villaheiet, ei andnud mulle keegi mähkmemajanduse mõttes käibemaksualandust. Võib-olla see põhimõte, et ka tittede arvelt püüab riik viiiimastki võtta, võiks harja põhimõtteliselt punaseks ajada, aga ma ei viitsi täna. Sest lund muudkui sajab. Ja see viib mossitamise-mõtted mujale.

Esimene katse Mari-Liisi pool tuli selline;) See, et mul järgmisel päeval nohu tekkis, ei olnud kuidagi seotud juhtunu pärast solvumisega, sest mõnes mõttes olid need mustad kärssavad plönnid seal plaadil isegi koomilised;)

Teine katse kukkus välja alljärgnev:

Osa ajast (täpsemalt "vorstide" lõikumise ja läbitorkamise aegu) valmis see kahe maailma kõige uudishimulik-abivalmima poisikese saatel. Kes saab lähemalt minu toimetamisi piiluda - selle positsiooni pärast löödi vihaseid lahinguid. Ja kui Madis ulatas mulle noid pisemaid helmeid nöörile lükkimiseks, oli tema õnnest särav näoilme peaaegu kirjeldamatu.

Suurematel "ruudukujulistel" helmestel on "ruudu" läbimõõt ca 0,9 cm, väiksematel ja ümaratel ca 0,6 cm. All reas on jäha jääkidest rullitud helmeid. Idee pärineb osaliselt Sue Heaser'i polümeersavi tehnikate raamatust - laenatav Lutsukast. Aga osaliselt on see tulnud ka veebis leiduvate tööde uurimisest. Muide, need kontsentriliste ringidega ruudud, mida Mari-Liisi juurest tegin, olid isegi rohkem ruudukujulised. Ja seal kasutasin 4 värvi praeguse 5 asemel. Ning tegelikkuses ei ole need helmed üldse nii läikivad.

When I first tryed to roll this kind of beads, the result was: rooms full of smoke, cheering fire-alarm and scared cats;) But I still wanted to have a result so here it is. The diameter of bigger "square-shaped" beads is approximately 0.35 inches and of smaller beads about 0.24 inches. The idea is partly taken from Sue Heaser's "The Polymer Clay Techniques Book". But I've partly found it from different works in Internet. First time I used 4, now 5 different colours. The row of beads below is of left-overs of Cernit. And, in reality these beads are not as glossy as they appear on the photo.

Eilne päev tundus esialgu olevat katastroof - tulin teist korda Eesti meistriks infootsingus. Mis iseenesest on ju tore, aga võitja peab võistlust järgmisel aastal ise korraldama. Olen seda korra juba teinud - kui Madist ootasin ja kui ta oli mõnekuune titt (eks katsu finaaliküsimuste kontrollimist ja tite toitmist ühildada). Aga nüüd on ju töid nii et tapab. Samas, kui töömaht jagada ära aasta peale, pole see õnneks väga hull ettevõtmine.

Esialgu lohutusin TYYE korraldataval aeroobikapäeval - paras rahvamass oli koos. Esimene pooltunnike oli harjumuspärane, aga afrotrenn kohe selle otsa võttis täiesti võhmale. Selleks ajaks oli pallisaalis hakanud vist hapnik ka otsa lõppema;)

"Sünnipäev" oli vinge. Hea seltskond ja söök nagu peab. Parma singi salat tasub meelde jätta: melon tõepoolest istub koos singiga (ja balsamico ja rukolaga) hästi. Väga hea ja kerge kõhutäis. Sidrunikook pani i-le muidugi punkti.

Pärast aastapäeva tähistamist avastasin, et olin ühe kõrvarõngaist ära kaotanud. Ehtest endast pole siin pilti ülal olnud: traadist väänatud spiraalne osa ja all cernitist voolitud ketas. Kuid autosse minnes, veel ...-plaza juures kuulsin, kuidas kõrvarõngas paremas kõrvas hakkas tuule käes "laulma". Ju seal tekkisid siis mingisugused tuulepöörisekesed, mis kõrvarõnga vilistama panid.

Hommikupoolikul käisime Reimoga Vildest läbi. Ei midagi. No igaks juhuks tegime treti ka parklani ja tagasi. Ning tagasiteel see kadunuke mulle silma hakkaski. Sellele oli küll peale astutud ja metallosa vajab kõik ümbermeisterdamist, aga cerniti-osa - just see, mida on väga raske järgi teha, oli enamvähem ok. Natuke liivapaberiga lihvimist, traadiväänamist ja paar on jälle koos:)

Täiendus: Kohvik Elushetked.