Sain oma "loomulikule" kaalutõusule vist piiri pandud või vähemasti sellega algust tehtud:) Probleem ju selles, et ainevahetus pole enam see. Ja isegi kui tegin trenni paar korda nädalas ja sõin omast arust tervislikke toite, toimus kaalus muutus. Väga väike, kui nii võtta - keskmiselt kiloke aastas. Aga kui nüüd arvestada, et mul on "keskmiselt" elada jäänud veel üle neljakümne aasta, siis peaksin "keskmiselt" elu lõpus kaaluma umbes 100 kilo, mis oleks paras väljakutse. Eriti, kui mu põlveliigesed annavad häirekella juba võrdlemisi väikese kaalukasvu juures. Ja kui tolleks kaugeks tulevikuks on pensioniiga tõstetud nagunii 80. eluaasta kanti:p, siis tahaks ju sinnamaale ka kuidagi vastu pidada.
Küsisin niisiis kõigepealt TÜ akadeemilisest spordiklubist nõu. Üks asi oli alguses muidugi arusaajalt noogutada. Jah, ma saan ju mõistusega aru, et tuleb vett juua ja rohkem juurvilju süüa. Aga kui ma olen oi-kui-harjunud kartuli-, pasta- ja riisiroogadega - s.t nendest toitudes on kartul, pasta ja riis kõige tähtsamad komponendid - siis jube raske on sellest harjumusest vabaneda. Mis siis, et tean, et valdav enamus nendest on süsivesikud, mille lagundamisel tekkinud polüsahhariididest saadud energia ärakulutamiseks peaksin tegema mõnevõrra;) raskemat füüsilist tööd kui praegu kontorirotina.
Ühesõnaga, kehale selle selgeks tegemiseks kulus (vaatan kalendrist) umbes kuus nädalat. Kusjuures kartul, pasta ja riis on jätkuvalt menüüs, aga nüüd on seal ka rohkekm muid aedvilju. M&M on muide kutid, kes soovivad pajaroa (keedetud kaalikast, porgandist, hernestest, läätsedest ja lihast) lisaportsu. Mihklil oli mõni aeg tagasi mingi "periood", mil ta aedvilju eriti ei tahtnud, aga nüüd sööb jälle:) Peaasi, et brokkolit ei antaks;)
Teine asi, mis vajas kõvasti väljaharjutamist, oli muidugi valgest (rafineeritud) jahust ning valgest suhkrust pagari- ja kondiitritooted. Probleem sama - mõistus ütleb üht, keha nõuab midagi muud. Ja ega poeletid või söögikohad selle probleemi lahendamist lihtsusta. Ok, poest on isegi võimalik leida juuretisega kergitatud leiba, mis on tehtud ainult rukkijahust & veest, kuid vahepeal vältisin leiva söömist päris mitu head aastat nagu tuld. Nüüd siis olen leidnud leivasordid (algul ettevaatlikult katsetades), mis kõhus ei karju. Tänaseks olen suutnud 6 nädala jooksul täielikult vältida valget saia ja sepikuid (mille toon on paraku petlik, sest valge jahu on seal sees peamine) ning saanud seetõttu süüa häid koogikesi just parasjagu:) Näiteks kokkusaamistel, kus koogikesed on heas mõttes kohustuslikud:)
Kolmas asi, mis vajas harjutamist, oli veejoomine - nii paljukest, kui olen üht või teist õpetust, "õpetust", eksperti või "eksperti" uurinud, on jutt vee kohta igal pool sama (nt Blossfeldt, kellele viitan täna allpool). Lihtsalt puhas vesi, mitte supp, piim, keefir (mis on pigem "toidulaadsed"), mahl, nektar, "jook" (lihtsalt magusad) või tee (mis aitab vett kehast välja viia). Nu ma ei viitsi kogu aeg veepudelit kaasas tassida. Ja pudelivesi on kallis. Ja kui kraanist korduvalt pudelit täita, tekib sinna "oma elu". Ja tööl on kraanivesi pigem kätepesuks kõlbulik. Jne. Nii lihtsalt tekib mitu head põhjust, miks vett mitte tarbida. Kusjuures ma mõtlen siiani, kuidas seda mõistlikult teha. Peaks vist näiteks endale tööle filterkannu ostma (sest saku läte on alatasa tühi).
Neljas asi, mis vajas harjutamist, oli näksimine toidukordade vahepeal. See on vana ja pähekulunud jutt, et toidukordade vahele ei tohi näksida. Ning järgisin seda põhimõtet väikeste eranditega küpsiste või šokolaadi näol. Mida aga nüüd püüdsin teha, oli just nimelt näksida. Aga mitte noid maiuseid, vaid paar-kolm tükki kuivatatud (ekstra suhkrustamata!) puuvilju. Näiteks aprikoose. Et koos vee rüüpamisega peletada kahe söögikorra vahel tekkivat näljatunnet, mis mõjub teadagi kuidas.
Täna hommikul olin igatahes täitsa rõõmus, sest 6 nädalaga kadus ära peaaegu 1,5 kilokest. Kusjuures mingi muutus välimuses toimus juba varemgi. Kaalujälgijate või figuurisõprade mõistes on seda tõenäoliselt vähe, aga ma olen oma "saagiga" igati rahul. 4 kilo on veel jäänud. Ei kujuta hästi ette, kui kaua aega sellele kuluda võiks, sest tundub, et kõige parem on mitte kiirustada. Need "uued" harjumused tahavad natuke veel aega juurde saada - et muutused ei tuleks vägisi, vaid enam-vähem iseenesest ja loomulikult. Siis on ehk lootustki, et muutused muutuvad tasapisi harjumusteks.
P.S. Leidsin Marika Blossfeldti raamatu "Looduslik toit. Täisväärtuslik elu". Seal on kaks tõsiselt head mõtet: raamat ise on ühe kommenteerija, Peeter Jalaga sõnutsi "loots, mis varustab algaja laevniku ohtlike karide vahelt läbijalutamisel leebe, kuid uudishimu tekitamiseks küllaldase informatsiooniga". Teine hea mõte tuleb Blossfeldtilt: "püüdke mitte muutuda toidupolitseiks või tervisliku eluviisi fanaatikuks. Kui elu on huvitav ja tasakaalus, on söömine teisejärguline". Ehk: siingi blogis saavad jätkuvalt olema ülekaalus teemad, mis pole söömisega eriti seotud;)
P.P.S Nagu tellitud, samas teemas üks "uudis" järjekordse reality-show kohta:( Paraku lubatakse juba esimesel nädalal "valu, nälga ja pisaraid". Kas nad endale kasu asemel mitte kahju ei tee? Sest "paha-paha" rasvkude ei pruugi teatud kaalulanguse puhul kaduda mitte "strateegilistest kohtadest", vaid hoopis sealt, kus seda hädasti vaja on. Tsai & Wadden (2005) näiteks leidsid, et dieetidega, millega kaotatakse 1,4 või enam kilo nädalas, suurenevad sapikivide, külmatalumatuse, karvade (ehk sh juuste) väljalangemise ja kõhukinnisuse tekkimise riskid. Nende väitel ei teki siiski suuremaid muresid kui kaalujälgimisel hoiab silma peal arst, kes probleemidega ka kohe tegeleb. Antud juhul ei jäänud mulle küll silma, et saatega oleks seotud mõni meditsiiniharidusega inimene:S Ok, kommertskanalitel müüvad seks ja vägivald ja dramaatika, kuid kas on mõtet riskeerida 15 minuti kuulsuse ja võimaliku näruse 50'000 krooni nimel oma üliisikliku tervisega? Mida see võistlusmoment neile annab? Mul on üldiselt kahju nendest lollikestest, kes taolistesse show'desse ronivad, aga antud juhul lisandub sellele ka hirm. Ja mul pole taaskord plaanis uut show'd vaadata - viimatisest Kanal2 vaatamisest peaks olema möödunud vist aasta.. või paar.. või kes seda enam ikka mäletab.. Jäägugi siis nii.
Nii tore postitus:) Ma harjutasin ka teadlikult vee joomist. Ma pean üldse enda eest hoolitsemist harjutama;) Sinna kuulub tõenäoliselt ka juur- ja puuviljade söömine. Aga lähme edasi, mul veel vaja 3,2 kg minna, kuid nüüd olen kilodest rohkem oma rasvaprotsendi näidu üle mures.
08 November, 2009 21:35
Rasvaprotsendi näit on trikiga! Võib-olla oled ise ka märganud. Nt minu keha rasvaprotsent on hommikuti enne söömist üle 33, mis on "paha-paha", aga õhtuti kusagil 26-27 kandis, mis on igati hea. Iva selles, et öö jooksul ju aurab kehast vett higi näol minema, hommikul pikk mõnus tualetikülastus jms. Aga päeva jooksul, kui hästi läheb, jood oma paar liitrit vedelikku. Ja kaalul siis muudkui see vee- ja rasvaprotsent niimoodi pendeldabki. Ma algul mõtlesin, et kõige parem oleks kaaluda end hommikul enne igasuguseid söömisi, aga tegelikult see ainult rikub tuju, kui näed seda imelikult suurt rasvaprotsenti, mis tegelikult ei peegeldagi õiget olukorda. Mõõdulint ja näiteks mitteveniva värvliga seelikud on need, mis nö tõde aitavad välja selgitada - eeskätt loomulikult siis, kui on vaja mingit positiivset kinnitust oma ponnistustele;)
08 November, 2009 22:44